Mr. Dorian Gray

Armusin Oscar Wilde’i  juba “Dorian Gray portree” esimesi lehekülgi lugedes, armastus kestab.

Raamat on oma ilmumisest alates (1890) külvanud hulgaliselt draamat. See raamat viis Oscar Wilde’i kaheks aastaks vanglasse, teda süüdistati homoseksuaalsuses ning mõelda vaid, nüüd on see üks tippteos. Ehk oli Wilde oma ajast ees.

Dorian Gray on aga noor, rikas ja ilus noormees, kes avastab maailma. Muutused algavad sellest, kui teda soovib maalida kunstnik, kes on tema ilust pimestatud. Kunstnik Basili juures olles kohutb Dorian lord Henryga, kes elab üsna kõlbetud ning lustliku elu. Neid kolme võiks lugeda teose peategelasteks.

Kuigi ma olin enne raamatu lugemist ära vaadanud filmi (“Dorian Gray” 2009), mida ma tavaliselt ei tee ning mis kõigi ennustuste kohaselt oleks mult võtnud suure osa lugemismõnust, aga see ei juhtunud. Pean mainima, et mul on tavaliselt eelarvamused tuntud raamatute järgi tehtud filmide suhes, aga seda filmi ma soovitan, mulle meeldis. Tänu sellele filmile ma üldse otsustasingi, et peab siiski ka raamatu kätte võtma. Muide, ilus näitleja oli ka!

Siiski on raamat ja film üldiselt nii erinevad asjad ning annavad ka erinevaid tundeid/emotsioone edasi. Raamatut lugedes valdas mind pidevalt tunne, et Wilde on tõeline filosoof – pidevalt oli vajadus tsitaate kirja panna.

“Kurb on mõelda, kuid geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu”

See pani mind mõtlema sellele, kuidas tänapäeval liiga palju loodetakse heale välimusele, kuid see ei kesta, paratamatult teeb aeg oma töö. Ning sealt võite edasi mõelda, et mis saab, kui sa oled oma nooruse raisanud sellele, et ilus välja näha…

“Iga tung, mida me püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja lämmatab meid.”

“Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on sellele jäele anda”

“Igalühel meist on Taevas ja Põrgu südames”

Valus küll tunnistada, aga need kolm viimast tsitaati, mis on üsna sarnased, on vähemalt minu jaoks tõde. Häbematuid/Halbu mõtteid võib küll varjata, aga need siiski eksisteerivad.

Siin on lisaks veel hulk tsitaate.

Maa annab, maa võtab

Knut Hamsuni “Maa õnnistus” on küll üks ajatu raamat. Avaldatud juba pea 100 aastat tagasi, kuid siiski hoiab endas mõtet ja paneb mõtlema tänapäeva tavade ja eluolu üle.

Pani mõtleme sellele, kuidas me kogu aeg kõike võtame ja peame iseenesest mõistetavaks, et meil on alati toit laual ning meel hea. Kuidas me kogu aeg tahame üha enam ning me ei suuda olla rahul ning tunda rõõmu sellest, mis meil juba olemas on. Tundub, et elus peab enne midagi väga valesti minema,  et inimene mõistaks, kui suur väärtus kõigel elaval on.

Muidugi kerkis esile ka lapsetapmis teema, tänapäeval on see ka probleem ju, mitte niivõrd palju juba sündinud lastega vaid just abordi tegemised. Kas lähtuda naise vajadustest või veel sündimata lapse. Kas see laps on ka siis juba omaette isik või ei. Kas naisel ikka on õigus otsustada teise inimese elu üle, olgu see siis tema enda tekitatud ning enda sees kasvav. .

Ning samas oli ka probleem, et kui vallaline naine toob ilmale lapse, et kuidas teda siis vaadatakse. Tänapäeval on analoogne suhtumine noortesse emadesse/peredesse. Ma ei saa öelda, kas see on vale või õige, mul pole isegi õigus kellelegi näpuga näidata, kuid kui ma vaatan nüüd oma ühte vana tuttavat, kes otsustas 19-aastaselt, et ta saab nüüd lapse ning saigi tüdruku rasedaks, siis tekib küll küsimus, et kas sellega tõesti oli nii kiire? Oleks võinud natukene oodata, näha maailma ning vähemalt kindlustada lapse tulevik mingil määral.  Aga noh, eks see kõik on meie ühiskonnas kinni ja kui nüüd aus olla, siis on hea, et nii läinud on. Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et tolerants sellise asja suhtes midagi head kaasa võiks tuua.

Aga tagasi raamatu juurde tulles, võiks öelda, et raamatu hea pluss oli see, et see polnud ette aimatav ning oli hea sujuv lugemine, kõik liikus ning ei jäänud kuhugi liialt kauaks stoppama.

Lugedes natuke autori elukäiku, on aru saada, et paljud jooned tuginevad tema enda elul. Knut Hamsun ise oli pärit Norrast ning üsna vaesest perest, haridus peaaegu, et puudus, Hitleri suur fänn. Kõigest hoolimata sai ta just selle raamatu eest 1920. aastal  Nobeli preemia. Raamatu peategelane polnud haritud mees, oli tavaline töökas maa mees ning ka autor, olles linna maigu suhu saanud, kolis siiski tagasi maale. Peategelase poeg läks ära Ameerikasse lootuses rikkaks saada. Ka Hamsun oli noorena Ameerikasse läinud, kuid siiski tagasi tulnud, ju siis unistused suure lombi taga olevast paradiisist purunesid. .

Huvitavamaid fakte Hamsuni elust soovitan lugeda just siit.

Rikas, või siiski vaene?

Francis Scott Fitzgerald oli suur kirjanik värvikireva eluga, teda peetakse üheks 20. sajandi tuntumaks kirjanikuks. Ta on kirjutanud romaane ning terve hunnik muid lühijutte, nende hulgas näiteks The Curious Case of Benjamin Button, mille põhjal hiljuti ka film vändati. Kindlasti ei saa mainimata jätta ta naist Zeldat, kes arvatavasti oli hiljem ka üks kirjanikuhärra allakäigu põhjustest. Nimelt tegi õndsa lõpu Scotti elule alkohol, mis oli tema hea sõber juba ülikooli ajast, kuid sõprus alkoholiga kasvas, kui Zelda vaimuhaigus avastati. Niisiis suri Scott juba 44-aastasena südamerabandusse, teadmisega, et tema viimane romaan “Sume on öö” oli läbikukkumine. Nüüdisajaks on see raamat saanud klassikaks.

Ma kohe ei saa mainimata jätta, et mulle meeldib selle raamatu inglise keelne nimi nii väga – “Tender is the Night”, tuleb alati Elvis Presley – Love me tender meelde. 

Siis, kui ma raamatut lugesin, tundus see üsna põnev ning tõepärane, süžee on nagu natuke sarnane “Anna Kareninale”, samas muidugi mitte nii karm. Samas nüüd see ei tundugi võib-olla nii hea, see oli põnev küll, aga mul tekkis raskusi leida sellest mingit mõtet, umbes nagu: “Ahaa, just, jah, nii peakski olema, ma peaks proovima ka nii oma elu elada.”. Mulle on raamatu puhul tähtis see, et ma saaksin end vähemalt ühe inimesega raamatus samastada, kõige parem oleks muidugi, kui see oleks peategelane.

Olles lugenud raamatut ning ka autori elulugu, on näha väga palju sarnaseid jooni, vaimuhaige naine, mehe põhjaminek jne. Raamatu peategelane on Dick, kes on arst psühhiaatriahaiglas, ta läheb vana sõbra haiglat külastama ning seal haiglas on ka ravil noor neiu Nicole. Dick peab lahkuma oma haiglasse, kuid Nicole küsib tema aadressi ning hakkab talle kirjutama, võiks öelda, et kirjutamine ja suhtlemine oligi vist üks asi, mida ta vajas ning tänu millele ta ka tervemaks sai. Asi kulges ning nad abiellusid, said kaks last, elasid idüllset elu, kuid varsti saab ka sellest villand. Mõlemad hinged otsisid draamat nende ellu ning tänu villa pidamisele leidsid nad oma ümber seltskonna ning  toitusid skandaalidest.

See raamat on üks suur suhtedraama, mis on kenadesse sõnadesse pandud. Jutus on sellist Hemingway hõngulist vabaduseihalust ja seiklushimu, teiselt poolt on natukene Dostojevski moodi, kirjeldab sellise õnnetu juhtumi või inimese mõtteid ja tundeid väga lähedalt. Ma ei saa öelda, et see mulle nüüd nii pööraselt meeldinud oleks, kui kindlasti huvitav lugemine lugemise ajal, iseasi kui palju ma sellele hiljem mõelda viitsin, sest raamatut lugesin ma juba üle kahe kuu tagasi ning selle kirjeldamiseni jõudsin alles pragu.

Anne Frank

Anne Franki päevik on arvatavasti raamat, mis mulle veel väga kauaks mällu süüvib. Nii kurb oli lugeda sellest, mida teeb sõda uskujatele, ühele perekonnale, ühele tüdrukule. Miks peab 13-aastane tüdruk loobuma normaalsest elust ning kolima oma pere ja perekonnatuttavatega pööningule elama? Kas te suudaksite kaks aastat elada ühes majas ilma sellest väljumata?

Anne oli raamatu algul 13-aastane juudi tüdruk, kes oli kolinud Saksamaalt Hollandisse, käis Teine maailmasõda. Ta pere lootis Hollandist rahu leida, kuid peagi sai selgeks, et ei jää muud üle, kui peitu pugeda. Tänu paljudele headele inimestele sai Frankide pere kolida ühe firma pööningule, kus nad jagasid elukohta perekond Daanidega ning härra Dusseliga. Olid õilsad inimesed, kes riskisid oma eluga, et neid aidata, tuues neile süüa ning muid eluks vajalikke asju.

Lihtsalt vapustav oli lugeda ning teada, et raamatu autor oli 13-aastane tüdruk. Kõik need mõtted olid liiga täiskasvanulikud. Sõda oli temalt lapsepõlve võtnud ning ta oli sunnitud mõtlema ja olema nagu täiskasvanud inimene. Siiski ei puudunud ka tundepuhangud, kus Anne murdus ning unistas täisväärtuslikust ja muretust nooruki elust. Tema suurimad soovid näivad meile nii loomulikud, nagu näiteks sõita tänaval jalgrattaga, käia poistega kohvikus, minna sõbrannade poole ööseks, kuid kõigest sellest sai tema vaid unistada. Ta oli kaks aastat majas varjul ning väljus sellest lõpuks igaveseks, et minna koonduslaagrisse, kus ta hiljem suri, olles vaid 16.

Pole midagi kurvemat, kui laps kirjeldamas sõda.

Remarque

Naljakas, et ma olen oma lemmik kirjanikust siia vaid ühe posti teinud ning pole maininud, et tegelikult olen lugenud temalt: “Aeg antud elada, aega antud surra”, “Taeval ei ole soosikuid”, “Läänerindel muutuseta”, “Armasta oma ligimest” ja “Lissaboni öö”.

Asi on ehk selles, et Remarque on lihtsalt kuidagi kirjeldamatu, sa loed, paned raamatu käest ära, sest alati tuleb sul sellega seoses mingi mõte, mida mitte edasi mõelda oleks patt. Ning siis jälle võtad raamatu kätte ja loed kuni poole ööni.

Ma lihtsalt ei suudaks edasi anda sõnumit nii hästi, kui raamatud, et mõista, peab ise lugema, ma võin anda sisukirjelduse, kuid see ehk ei paistagi nii eriline. Erilised on kõik need karakterid, pisi detailid ning loomulikus.

“Aeg antud elada, aega antud surra” räägib Ernstist, kes on saksa sõdur ning naaseb rindelt 14-päevasele puhkusele oma kodulinna ning leiab eest maha pommitatud linna ilma kodu ja vanemateta. Linnas veel siiski elu mingil määral käib ning ta kohtub taas oma lapsepõlvesõbrannaga, noore Elisabethiga, kelle isa on koonduslaagris. Olles suhelnud paar päeva otsustavad nad ilma pikemalt mõtlemata abielluda. Hoolimata sellest, et peagi pidi Ernst rindele naasma. Arvatavasti tundus see pääseteena sellest sõjakoledusest. Samas kohutab Ernst ka veel oma vana tuttavaga, kes nüüdseks oli Gestaapos tööl ning elab rikkaliku elu.
Raamat kajastab sõda mitmete inimeste vaatenurkadest ning on niivõrd tundeid tekitav, et lõpus ei saanud ma küll pisaraid pidama.

“Taeval ei ole soosikuid” räägib Lillianist ja Clerfayst, kes kohutvad Alpides olevas haiglas. Lillian on tiisikusse suremas ning otsib iga hinna eest väljapääsu, et mitte haiglas surra. Ta tahab rännata mööda Euroopat ning end vabana tunda. Clerfay on rallisõitja, kuid tunneb väsimust oma ametist ning soovib leida tõsist mina. Ning nii siis Lillian lahkub kõigi teiste tahtmisest hoolimata haiglast, et rännata Clerfay’ga mööda maad. Taas kord suutis lõpp mind üllatada, võiks juba mõista, et Remarque teoste lõpud on ebaharilikud, kuid iga kord saan ma taas üllatuse osaliseks.

“Läänerindel muutuseta” on väga paljumainitud teos ning arvatavasti ka seostub see esimesena Remarque’iga. Ehk on raske mõista ilma lugemata, kuid minu jaoks on see kõige koledam raamat, sinna on kõik koledused kokku pandud ning see moodustab sõja. Ma arvan, et lühikirjeldus selle raamatu puhul on mõttetu, seda peab lugema. Kui esimene kord ei mõju, siis veel ja veel. Ma ei tahaks uskuda, et see raamat kedagi ükskõikseks saab jätta.

“Armasta oma ligimest” ja “Lissaboni öö” võib põhimõtteliselt kokku panna, kui lugeda, siis lugege enne “Armasta oma ligimest”, sest “Lissaboni öö” on selle järg. Kuidagi täiesti puhtjuhuslikult sattusin ma neid nii lugema, et mul läksid asjad seaduspäraselt. Uurisin nüüd natukene internetis ja kuskil pole väga märgitud nende teoste seost.
Peategelasteks on Kern ja Ruht, kes on põgenikud ning leiavad armastuse üksteise näol ka sellises olukorras. Esimeses raamatus räägitakse nende kohtumisest ja elust põgenikuna. Teises raamatus on terve raamatu väitel tegelikult vaid üks öö, see otsustav öö, kus üks mees annab neile piletid Ameerikasse, mis justkui on kauge valge laev, vastutasuks aga peab Kern ära kuulama mehe jutu.
Ma tean, kohutavalt palju sõda ja kurbust kajastub neis raamatutes, kuid nad ikka veel köidavad mind, paistab, et sellest ei saa nii kergel lahti.