Ülevaade

Plaan iga nädal kirjutada, oli küll kena, kuid juba on viltu läinud. Tegelen hetkel semestri lõpetamisega ning aega lugemiseks on liiga vähe. Hetkel on poole peal Elo Tuglas “Tartu päevik 1928-1941”, millest tuleb ka esimene sissekanne.
Samas olen jõudnud käia raamatukogudes ning varuda endale suveks ilukirjandust.
Knut Hamsun “Nälg”
Heino Kiik “Maria Siberimaal”
Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”
Milan Kundera “Nali”
Harper Lee “Tappa laulurästast…”
Orhan Pamuk “Must raamat” (tegelikult tahtsin võtta hoopis tema teose “Lumi”, aga kuna need on nii sarnase kujundusega, eksisin kogemata)
Anthony Burgess “Kellavärgiga apelsin”
George Orwell “1984”
Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”
Gabriel Garcia Marquez “Armastus koolera ajal”
Elo Tuglas “Elukiri 1952-1958”
Ian McEwan “Amsterdam”

ning muidugi on kodus ka mitmed teosed, mis ootavad lugemist.

Tagasitulek?

Pühkisin oma raamatublogilt tolmu pealt ja panin uued riided selga (loe: kohendasin välimust ja sättisin asju ümber). Kuna mul on jube soov siiski kirjutada, mida ma mingitest loetud teostest arvan ning seda ka teistega jagada (lootes saada ka teiste arvamust), siis ma lihtsalt pidin comebacki tegema.

Ma loodan, et seekord see ka õnnestub. Ma kavatsen suve jooksul iga nädal vähemalt ühe raamatu lugeda ning selle kohta ka kirjutada.

Mingit kindlat listi raamatutest, mida ma suve jooksul ära soovin lugeda, mul vist pole. On väga palju raamatuid, mille lugemisest ma juba pikka aega unistanud olen, need nimekirjad lähevad käiku. Samuti kavatsen lihtsalt raamatukogus/raamatupoes/tuttavate juures ringi vaadata ning uusi raamatuid avastada.

Ning et mitte jätkata nö vana jamaga, siis pean teavitama, et raamatuarvustsed/tutvustused ei tule enam vaid ilukirjanduse kohta. Kohata võib nii õpikuid, populaarteaduslikke raamatuid, artikleid etc.

Ma loodan, et tulevastel lugejatel on huvitav jälgida ning ma ise leian midagi toredat sellest kirjutamisest.

Fitzgerald ja tema lühijutud

Kirjastuse Eesti Raamat Klaasikalised lood sarjas ilmus sellel aastal Francis Scott Fitzgerald’i “Maipüha”. Raamat sisaldab kolme lühijuttu: “May Day”, “The Lees of Happiness” ja “The Curious Case of Benjamin Button”. Raamat on otsekui loodud suve jaoks – mõnus väike formaat ehk hea kaasas kanda.

Ma ei ole varem eriti palju lühijutte lugenud ning see on uus kogemus minu jaoks. Natuke raske on harjuda sellega, et mõte tuuakse palju vähemate sõnadega sinuni, kuigi aeg, mida kirjeldatakse võib olla sama pikk.

Esimeses jutus “Maipüha” (“May Day”) on ära tunda seda Fitzgerald’ile omast õhkkonda. Sarnaselt romaanile “Suur Gatsby” (“The Great Gatsby”) toimub jutu tegevus sõjajärgses Ameerikas. Loos taustal kajastub nn kadunud põlvkonna elulaad ja olme – kergemeelne klammerdumine erinevate liikumistega, välise ilu ülehindamine ning lõputud peod ja priiskamised, et varjata oma tegelikke tundeid ning pettumust.

Kokkuvõttes on jutt ehk mõnevõrra raske, sest kirjeldati juhtunud sündmuseid, kuid neile polnud pikemat seletust ega analüüsi. Samas ehk see ongi lühijuttude võlu, et analüüsi ning järelduse pead sa ise tegema. Mis minu jaoks selle jutu ühelt poolt mõnusaks teeb, kuid teisalt salapäraseks jätab on kindlasti ettearvamatu lõpp.

Teine jutuke “Õnneriismed” (“The Lees of Happiness”) alguses on küll räägitud õnnelikust elust, kuid kuidagi on autoril seda täiesti mõtteõnnelikult ja tuimalt väljendada. Ka jutu edenedes ei lähe asi paremaks. See on üks kurb lugu, millesse on osavalt kuni lõpuni välja põimitud lootuseraasukesi. Taaskord jääb lugejale võimalus mõelda ise, miks asjad nii läksid ja inimesed nii käitusid.

Kui eelneva jutu lõpp oli üllatav, kuna juhtus midagi, siis see jutt üllatas sellega, et ei juhtunud midagi. Jutustuse vältel oli tunda, et midagi on õhus ning kurb oli, et autor otsustas selle niimoodi lugeja ootusi pettes lõpetada. Samas see ongi neile antud võimalus – nemad loovad selle loo. Ning samuti on mõistetav, et tuli just selline lõpp – Fitzgerald’i teosed ei sära just selle poolest, et nendes oleks palju romantikat ning naiivset usku, et kõik lõppeb hästi. Ka tema enda elu ei lõppenud niimoodi..

“Benjamin Buttoni kummaline juhtum” (“The Curious Case of Benjamin Button”) oli minu jaoks natukene igav lugemine, sest ma olen eelnevalt natukene filmi näinud ja jutt oli teada. Kuna mulle samuti sellised müstilised juhtumid väga peale ei lähe, siis ei leidnud ma selles loos midagi väga erilist. Aga samas ma arvan, et see hoopis ergutas mind, et mingi hetk võiks selle filmi lõpuni vaadata.

Milana

Anonüümne neid, kelle blogi ma avastasin eelmine sügis ning veetsin päris mitu ööd tema veebipäeviku sissekandeid läbi lugedes. Tõsiselt humoorika stiiliga postitused lahutasid hästi mu meelt. Huvitavad seiklused maailma suurtes moelinnades, moemaailma telgitagused, suhteprobleemid ja kõik see staff, millest naised aeg-ajalt kuulda soovivad, et irduda oma igavama poolest elust.

Olles vaid õige pisut aega järginud Milana blogi, avanes suur üllatus – neid annab välja oma raamatu!

See tundus lausa nii hea, et pidin selle endale ostma. Mõeldud-tehtud. Lugesin raamatu päevaga läbi.

Aga pärast seda jäi sisse mingi imelik tunne, lugu polnud nagu lõppenud ning mõned seigad tundusid liiga utoopilised. Tüdruk on küll osav sõnaseadja ning tõstis minu silmis natukene modellide mainet, kuid see raamat ei andnud mingit erilist mõtet edasi ning nüüd, rohkem kui pool aastat hiljem, pole mul sellest raamatust mingeid erilisi mälestusi.

See on tavaline meelelahutus raamat, mille sarnaseid kohtab Eestis üha enam. Viimaste aastate jooksul on väga palju välja antud raamatuid tavaliste ja mitte nii tavaliste inimeste elulugudest ning tundub, et kõigil neil on midagi jube tähtsat meile edasi anda. Arvatavasti just nende raamatute arvelt on kasvanud raamatute ost ja laenutus meil siin Eestis. Ma ei ütle, et need raamatud oleksid halvad, kuid nad pole raamatud, mis oleksid mäletamist väärt ka 50 või 100 aasta pärast. See raamat on üsna nende raamatute hulka kuuluv, kuid mulle paistis ta silma autori ellusuhtumise ning huumorimeele poolest.

Samas  teadmiseks, et natukene ajalugu see raamat siiski tegi. Nimelt oli see esimene eestikeelne raamat, mida saab ka iPhone’ist lugeda.

Kurb on ainult vaadata, et pärast raamatu välja andmist pole Milana enam oma blogiga tegeleda viitsinud.

Sofi Oksanen “Puhastus”

See raamat seisis mul ligi üheksa kuud kapil, mõni oleks selle ajaga lapse saanud ja mida kõige veel, aga ma isegi ei vaevunud raamatut lugeda. Tagant järele võiks nüüd öelda, et loll olin. Samas miski nagu tegi selle mulle natuke tõrjuvaks. Ma kahtlustan, et see oli midagi seotud selle liigse meediakajastusega, mida raamat ning autor viimasel ajal saanud on ja ma ehk kartsin pettuda.

Aga nüüd ma siis lugesin ära ja lausa nii ahnelt, et kahel päeval ligi 100 lehekülge päevas. Mu kirgi köitis muidugi mu nõrkus – sõjaaegse eluolu kirjeldus.

Raamatu tegevus toimub mitmes erinevas riigis ning  erinevates aastates. Ülesehitus on ajaliselt segi paisatud: näiteks üks peatükk räägib 1992 aastal toimuvatest asjadest ning järgnev 1949. On kaks peategelast: Zara – noor neiu, kes läks läände, et teenida oma õpingute jaoks raha, kuid sattus kupeldajate orjusesse ning Aliide – vana naine, kes on oma elus ja tegemistes tohutult pettunud, kuid üritab seda kõige alla neelata ning kõrk olla. Teoses hakkab lahti hargnema nende kahe naise elu ning tegemised ja nende vahel tekib palju sidemeid.

Raamatu lõpus olevad aruanded tekitasid mulle segaduse terve teose kohtaning mõningad asjad nagu jäid kokku ühendamata. Selline salapära jäi siiski õhku ja paljudele küsimustele jäid vastused saamata. Tundub nagu kangesti, et sellele teosele saaks veel järje kirjutada, kuid samas äkki rikuks see võlu ära.

Olles lugenud kõiki Oksaneni romaane võin kindlalt väita, et see oli parim. Teoseid võrreldes on see sarnasem raamatule “Stalini lehmad” nende temaatika poolest ning see, et mõlema raamatu tegevus toimub Eestis ning tegelasteks enamasti eestlased, “Baby Jane” aga on üldse teise auku. Huvitav fakt on see, et raamat ise on tegelikult tõlgitud eesti keelde.

Oksanen on ka kirjutanud samanimelise näidendi ning raamatu põhjal valmib ka ooper. Raamatut on saatnud väga suur menu nii Eestis kui ka Soomes. Samuti on Sofi saanud hulgaliselt tunnustust mõlemalt maalt.

Jään suure huviga ootama Oksaneni edasisi saavutusi.