Naljakas, et ma olen oma lemmik kirjanikust siia vaid ühe posti teinud ning pole maininud, et tegelikult olen lugenud temalt: “Aeg antud elada, aega antud surra”, “Taeval ei ole soosikuid”, “Läänerindel muutuseta”, “Armasta oma ligimest” ja “Lissaboni öö”.
Asi on ehk selles, et Remarque on lihtsalt kuidagi kirjeldamatu, sa loed, paned raamatu käest ära, sest alati tuleb sul sellega seoses mingi mõte, mida mitte edasi mõelda oleks patt. Ning siis jälle võtad raamatu kätte ja loed kuni poole ööni.
Ma lihtsalt ei suudaks edasi anda sõnumit nii hästi, kui raamatud, et mõista, peab ise lugema, ma võin anda sisukirjelduse, kuid see ehk ei paistagi nii eriline. Erilised on kõik need karakterid, pisi detailid ning loomulikus.
“Aeg antud elada, aega antud surra” räägib Ernstist, kes on saksa sõdur ning naaseb rindelt 14-päevasele puhkusele oma kodulinna ning leiab eest maha pommitatud linna ilma kodu ja vanemateta. Linnas veel siiski elu mingil määral käib ning ta kohtub taas oma lapsepõlvesõbrannaga, noore Elisabethiga, kelle isa on koonduslaagris. Olles suhelnud paar päeva otsustavad nad ilma pikemalt mõtlemata abielluda. Hoolimata sellest, et peagi pidi Ernst rindele naasma. Arvatavasti tundus see pääseteena sellest sõjakoledusest. Samas kohutab Ernst ka veel oma vana tuttavaga, kes nüüdseks oli Gestaapos tööl ning elab rikkaliku elu.
Raamat kajastab sõda mitmete inimeste vaatenurkadest ning on niivõrd tundeid tekitav, et lõpus ei saanud ma küll pisaraid pidama.
“Taeval ei ole soosikuid” räägib Lillianist ja Clerfayst, kes kohutvad Alpides olevas haiglas. Lillian on tiisikusse suremas ning otsib iga hinna eest väljapääsu, et mitte haiglas surra. Ta tahab rännata mööda Euroopat ning end vabana tunda. Clerfay on rallisõitja, kuid tunneb väsimust oma ametist ning soovib leida tõsist mina. Ning nii siis Lillian lahkub kõigi teiste tahtmisest hoolimata haiglast, et rännata Clerfay’ga mööda maad. Taas kord suutis lõpp mind üllatada, võiks juba mõista, et Remarque teoste lõpud on ebaharilikud, kuid iga kord saan ma taas üllatuse osaliseks.
“Läänerindel muutuseta” on väga paljumainitud teos ning arvatavasti ka seostub see esimesena Remarque’iga. Ehk on raske mõista ilma lugemata, kuid minu jaoks on see kõige koledam raamat, sinna on kõik koledused kokku pandud ning see moodustab sõja. Ma arvan, et lühikirjeldus selle raamatu puhul on mõttetu, seda peab lugema. Kui esimene kord ei mõju, siis veel ja veel. Ma ei tahaks uskuda, et see raamat kedagi ükskõikseks saab jätta.
“Armasta oma ligimest” ja “Lissaboni öö” võib põhimõtteliselt kokku panna, kui lugeda, siis lugege enne “Armasta oma ligimest”, sest “Lissaboni öö” on selle järg. Kuidagi täiesti puhtjuhuslikult sattusin ma neid nii lugema, et mul läksid asjad seaduspäraselt. Uurisin nüüd natukene internetis ja kuskil pole väga märgitud nende teoste seost.
Peategelasteks on Kern ja Ruht, kes on põgenikud ning leiavad armastuse üksteise näol ka sellises olukorras. Esimeses raamatus räägitakse nende kohtumisest ja elust põgenikuna. Teises raamatus on terve raamatu väitel tegelikult vaid üks öö, see otsustav öö, kus üks mees annab neile piletid Ameerikasse, mis justkui on kauge valge laev, vastutasuks aga peab Kern ära kuulama mehe jutu.
Ma tean, kohutavalt palju sõda ja kurbust kajastub neis raamatutes, kuid nad ikka veel köidavad mind, paistab, et sellest ei saa nii kergel lahti.