Knut Hamsuni “Maa õnnistus” on küll üks ajatu raamat. Avaldatud juba pea 100 aastat tagasi, kuid siiski hoiab endas mõtet ja paneb mõtlema tänapäeva tavade ja eluolu üle.
Pani mõtleme sellele, kuidas me kogu aeg kõike võtame ja peame iseenesest mõistetavaks, et meil on alati toit laual ning meel hea. Kuidas me kogu aeg tahame üha enam ning me ei suuda olla rahul ning tunda rõõmu sellest, mis meil juba olemas on. Tundub, et elus peab enne midagi väga valesti minema, et inimene mõistaks, kui suur väärtus kõigel elaval on.
Muidugi kerkis esile ka lapsetapmis teema, tänapäeval on see ka probleem ju, mitte niivõrd palju juba sündinud lastega vaid just abordi tegemised. Kas lähtuda naise vajadustest või veel sündimata lapse. Kas see laps on ka siis juba omaette isik või ei. Kas naisel ikka on õigus otsustada teise inimese elu üle, olgu see siis tema enda tekitatud ning enda sees kasvav. .
Ning samas oli ka probleem, et kui vallaline naine toob ilmale lapse, et kuidas teda siis vaadatakse. Tänapäeval on analoogne suhtumine noortesse emadesse/peredesse. Ma ei saa öelda, kas see on vale või õige, mul pole isegi õigus kellelegi näpuga näidata, kuid kui ma vaatan nüüd oma ühte vana tuttavat, kes otsustas 19-aastaselt, et ta saab nüüd lapse ning saigi tüdruku rasedaks, siis tekib küll küsimus, et kas sellega tõesti oli nii kiire? Oleks võinud natukene oodata, näha maailma ning vähemalt kindlustada lapse tulevik mingil määral. Aga noh, eks see kõik on meie ühiskonnas kinni ja kui nüüd aus olla, siis on hea, et nii läinud on. Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et tolerants sellise asja suhtes midagi head kaasa võiks tuua.
Aga tagasi raamatu juurde tulles, võiks öelda, et raamatu hea pluss oli see, et see polnud ette aimatav ning oli hea sujuv lugemine, kõik liikus ning ei jäänud kuhugi liialt kauaks stoppama.
Lugedes natuke autori elukäiku, on aru saada, et paljud jooned tuginevad tema enda elul. Knut Hamsun ise oli pärit Norrast ning üsna vaesest perest, haridus peaaegu, et puudus, Hitleri suur fänn. Kõigest hoolimata sai ta just selle raamatu eest 1920. aastal Nobeli preemia. Raamatu peategelane polnud haritud mees, oli tavaline töökas maa mees ning ka autor, olles linna maigu suhu saanud, kolis siiski tagasi maale. Peategelase poeg läks ära Ameerikasse lootuses rikkaks saada. Ka Hamsun oli noorena Ameerikasse läinud, kuid siiski tagasi tulnud, ju siis unistused suure lombi taga olevast paradiisist purunesid. .
Huvitavamaid fakte Hamsuni elust soovitan lugeda just siit.
Armastus mitme raamatu vastu 