Armusin Oscar Wilde’i juba “Dorian Gray portree” esimesi lehekülgi lugedes, armastus kestab.
Raamat on oma ilmumisest alates (1890) külvanud hulgaliselt draamat. See raamat viis Oscar Wilde’i kaheks aastaks vanglasse, teda süüdistati homoseksuaalsuses ning mõelda vaid, nüüd on see üks tippteos. Ehk oli Wilde oma ajast ees.
Dorian Gray on aga noor, rikas ja ilus noormees, kes avastab maailma. Muutused algavad sellest, kui teda soovib maalida kunstnik, kes on tema ilust pimestatud. Kunstnik Basili juures olles kohutb Dorian lord Henryga, kes elab üsna kõlbetud ning lustliku elu. Neid kolme võiks lugeda teose peategelasteks.
Kuigi ma olin enne raamatu lugemist ära vaadanud filmi (“Dorian Gray” 2009), mida ma tavaliselt ei tee ning mis kõigi ennustuste kohaselt oleks mult võtnud suure osa lugemismõnust, aga see ei juhtunud. Pean mainima, et mul on tavaliselt eelarvamused tuntud raamatute järgi tehtud filmide suhes, aga seda filmi ma soovitan, mulle meeldis. Tänu sellele filmile ma üldse otsustasingi, et peab siiski ka raamatu kätte võtma. Muide, ilus näitleja oli ka!
Siiski on raamat ja film üldiselt nii erinevad asjad ning annavad ka erinevaid tundeid/emotsioone edasi. Raamatut lugedes valdas mind pidevalt tunne, et Wilde on tõeline filosoof – pidevalt oli vajadus tsitaate kirja panna.
“Kurb on mõelda, kuid geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu”
See pani mind mõtlema sellele, kuidas tänapäeval liiga palju loodetakse heale välimusele, kuid see ei kesta, paratamatult teeb aeg oma töö. Ning sealt võite edasi mõelda, et mis saab, kui sa oled oma nooruse raisanud sellele, et ilus välja näha…
“Iga tung, mida me püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja lämmatab meid.”
“Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on sellele jäele anda”
“Igalühel meist on Taevas ja Põrgu südames”
Valus küll tunnistada, aga need kolm viimast tsitaati, mis on üsna sarnased, on vähemalt minu jaoks tõde. Häbematuid/Halbu mõtteid võib küll varjata, aga need siiski eksisteerivad.
Siin on lisaks veel hulk tsitaate.
Armastus mitme raamatu vastu 